"Multinektar Multiversumis"
Mari Frühlingi väljapaneku alapealkiri
"Loom ise ruum ise loom"
Galerii Pallas 2025
Näitusega heidame pilgu kunstirühmituse Multinektar liikmete omailmadele. Sellele, kuidas individuaalsed siseilmad kohtuvad, hõõrduvad, kasvavad ja moodustavad kollektiivse energiaga täidetud ühisruumi. Inimene saab maailma kogeda vaid iseendana, samas vormib teda ümbritsev keskkond, ideed ja teised inimesed. „Multinektar multiversumis“ on kollektiivi kolmas ühisnäitus ja esimene galeriinäitus.
Kollektiivi kuuluvad: Kadri Kalve, Hedi Kuhi, Ott-Kaspar Sults, Laura Marita Lappalainen, Miina Vilo, Patrick Tall, Triinu Kohanenkov, Ingmar Roomets, Kätriin Säde, Jelizaveta Fogel, Hanna-Liina Krenštrauch, Kristin Erm ja Mari Frühling.
Kõrgem Kunstikool Pallas lõputöö
Maaliseeria "Dissonantsi triloogia",
mida saadab teooreetiline osa "Kognitiivne dissonants spetsiesismi näitel"
Galerii Pallas 2025
Juhendajad: Kaspar Tamsalu, Triinu Soikmets
Konsultant: Kadri Taperson
Minu lõputööks on õlimaalide seeria „Dissonantsi triloogia“. Maalide pealkirjad (vasakult paremale) „Kahtlus“, „Dilemma“ ja „Selgus“. Lähteülesandeks seadsin kognitiivse dissonantsi, kui spetsiesismi (liigišovinismi) võimaldava nähtuse kunstilise kujutamise. Projekti mõjutab minu isiklik paradigma muutus – spetsiesistlikust maailmavaatest, mille kohaselt teised liigid eksisteerivad inimese hüvanguks, veganluseni, mis tunnistab, et kõigil loomadel, sealhulgas inimestel, on iseväärtus ja õigus kehalisele puutumatusele.
Tuginedes intersektsionaalse feminismi põhimõtetele, vaatlen erinevate vähemusgruppide väljakutseid inimühiskonnas, kõrvutades neid loomadele osaks saava kohtlemisega. Esitan küsimuse, mis on ühist spetsiesismil ja teistel rõhumisvormidel, näiteks suutmissurvel ja teisestamisel. Teadliku valikuna puudub selles maaliseerias visuaalne viide spetsiesismile ning fookuses on vaid inimese psüühikas tekkinud kognitiivne dissonants. Maalide keskmesse asetasin võimudünaamika tipus oleva looma – inimese. Paradoks seisneb selles, et kui inimesed tajuvad erinevate rõhumisvormide omavahelist lõimumist, suurendab see arusaama, et ka meie ise pole spetsiesitliku vägivalla mõjust puutumatud.
Valminud maaliseeria on isikunäituse „Jagatud ruum“ (Tartu Kunstimaja, 11.10 – 10.11.2024) edasiarendus. Varasema seeriaga keskendusin sümboolsele dialoogile kahe eri liiki kuuluva emase isendi – naise ja kana – vahel, millega viitasin empaatia arengu võimalikkusele inimühiskonnas eneserefleksiooni kaudu.
